Paradiis pole mingi koht kuskil, see on meie enda teadvuseseisund, kui oleme avatud Elu /Jumala / Armastuse juhatusele ja liigume edasi vastavalt südame suunistele. Südame õpetuse tee pole alati kõige lihtsam, aga see on kõige kiirem, et jõuaksime oma elus kõrgemale teadvusetasandile e valgustumisesse.
Nagu mägedest voolav vesi peab ületama teel olevad tõkked ja leidma raja alla ookeani suunas, on ka meil vaja lõdevstuda, voolata eluga kaasa ja lasta nendest samastumise mängudest lahti, kus oleme enda varjukülgedega samastunud ja suurest hirmust hirmumängusid edasi mänginud. Kes mida kunagi ütles, tegi või arvas. Need pole tegelikult üldse nii tähtsad kui oleme ehk harjunud arvama.
Bhagavad Gita (aastatuhandeid vana püha tektst) toob meieni väga võimsa õpetuse, kuidas saavutada sisemine tõene/terviklik olek. Selleks on tarvis lõpetada samastumine ükskõik millise üleskerkiva mõttelainetusega. Võid neid mõtteid ja tundeid küll vaadelda, aga need pole sina.
Seda võime ehk lahti tõlgendada nii, et Sa pole sinu minevik, sinu eilsed mõtted, üleeilsed kogemused ega ka mitte homsed asjatoimetused. Sa oled puhas teadvus, kes on kogemas seda unenäo-maailma. Siin selles unenäos on lihtne jääda magama, arvates ja kartes, et pead tegema asju nagu teised teevad, enda sisetunde vastu. See on kollektiivne uni, millest me üles ärkame. Tuleme põrgust paradiisi. Ja kusjuurs, kummas asud, sõltub su enda vaatenurgast. Seda vaatenurka saad valida. Kui lähed enda vastu, lähed rohkem pimedusse ja aina rohkem hirmusid tuleb. Ja kui kuulad ennast ja usaldad enda voogu, tuled siiralt(!) suuremasse aktepteerimisse ja austusesse elu suhtes, tõuseb su sagedus ning päev-päevalt harjutad end olema üha kergemas energias.
Kõige raskem, mis me saame teha, on kuulata teisi ja mitte ennast – sul võib olla täiesti teistsugune missioon kui näiteks 555 sinu tuttaval või juutuuberil. Kellegi käes pole kõrgemat väge e kõik on oma sisehääle kuulamise eest ise vastutavad. Mul on tunne, et elu lausa viskab meile aeg-ajalt selliseid juhtumeid ette, et me kohe meelega saamegi vale infot. Ja siis kui selle vale info järgi teeme, tunneme ennast halvasti. See on selleks, et hakkaksime oma tunnet kuulama, elu juhatust tõsiselt võtma, mitte lihtsalt pühapäeviti hobi korras.
Igasugused reeglid ja eeskirjad, mida ühiskonnas peetakse normaalseks – palun vaata ümberringi, kui normaalsed need kombed ikkagi on? Kas kui me läheme südame vastu, sest keegi saab kuskil pahaseks, kui sa teed teisiti kui tema teeks, kas siis jätad oma elu elamata? Kindlasti leiab alati kuskil keegi, kes peab midagi täiesti valeks, kuidas elad. Nii aga hirmust eksida jätad enda kogemused saamata. Vigade tegemine on vajalik, sest nii õpid aru saama, et tegelikult vigu polegi olemas. Tore paradoks. Igavesti aga olla süüdi, häbis, halvasti-tundes istud unustuste põrgus edasi. Kus oled unustanud kõige tähtsama – kes oled! Sa oled Armastus. Sa pole koll, ega halvasti ega vähe. Oled jumalik ja just nii väga vajalik nagu oled. Ära jää sinna egokihtidesse siputama. Võinoh, kui tahad, siis siputa, aga tule ikka ja jälle tagasi mäletamisesse.
Tulla sellisest duaalsuse orjusest tagasi paradiisisagedusse, on vaja meelde tuletada, mis Eva ja Adama paradiisiaiast välja ajas – see oli õuna söömine hea ja kurja puu küljest. Meie oleme siin vitsutanud õunakooke, õunapirukaid, õunakompotte ja mahla terve elu. Mõni ime, et me siis kõik veidike sossud oleme peast ja kõike hea-halb, vale-õige prisma läbi näeme. Eks saad isegi aru, et see õunajutt oli siin naljaga pooleks, aga ehk saad aru, mis ma mõtlen?
On aeg lõpetada asjade lahterdamine heaks ja halvaks vaid õppida lähtuma väge andvast enesetundest. Kui rõõmu vägi ja energia ja entukas tulevad, siis ära hoia kinni. On vaja lähtuda heasoovikkusest. Ehk voo kantusest. Kui on hea tunne, siis tegutsen, kui ei, siis olen paigal. Sellesse Universumi Armastuse juhatusse on tarvis ennas sisse logida. Tuleb anda selge korraldus, et eluga koostööd teha.
Kes soovib, siis salvestasin selle teema toetuseks sel aastal meditatsiooni. Salvestasin selle seansi Sri Lankal, et seda imelist voogu, mida seal kogesin, talletada ja avada kõikide soovijate jaoks. Mida olen tajunud Voos Elamisena, on usaldada oma sisetunnet. Sisemise rahu üks põhiline mõte on selles, et ma lasen tulla, millel on aeg tulla ja minna, millel on aeg minna. Liigselt haakumata kellessegi või millessegi annan vabaks vastupanu sellele, et elu ju näeb, mis on mulle ja kõiksusele parim – seega kui ma kohe inimesena ei näe, siis hiljem saan mõista selle kõige tarvilikkust, mis toimunud on.
Soovitan enne selle seansi kuulamist 24 h jooksul enne sseda kuulata ka seanssi AVATUSE KINGITUS. Kui aga tunned, et oled piisavalt avatud juba ning vastupanu elule on vähene, siis muidugi pole see kohustuslik.
See seanss on neile, kes soovivad:
kogeda hirmude ja pingete vabastust
võtta ennast ja oma Kõrgema olemuse vastu
rohkem elu usaldada
koosluua Universumi kõrgema väega
kogeda avaruse ja uue energia integreerimist
jumalikku ajastust usaldada
oma tundetasandit enam aktsepteerida
kogeda enam turvatunnet
kogeda enam mõistmist Elu suhtes
eheduse ja siiruse veelgi tugevamalt endasse ankurdada
Leiad meditatsiooni siitkaudu https://www.inspiratsioonikool.ee/meditatsioon
Õnnistusega
Stella
Comentarios